Intuitsioon ehk siis maakeeli „kõhutunne”, „kuklatagune mõte” jne.
Sellest on räägitud koguaeg ja palju aga kuidas seda ära tunda ja osata kuulata, see oleneb meist endist. Öeldakse, et vaikuses kuuleme oma häälekest kõige paremini ja selleks on tuhandeid mooduseid alustades mediteerimisest, joogast ja lõpetades lihtsalt füüsilise tööga. See oleneb sellest ,millise tegevuse juures sa lased oma loovusel vabalt voolata. Aga kuidas ma tean, et see on nüüd see õige sõnum, mida ma kuulama peaks….. Millised sõnumid on meile määratud hoiatuseks ja millised sõnumid lihtsalt teadmiseks? Need küsimused peame ise enda jaoks vastama. Ja isegi kui me ei oska neile vastata sellel hetkel siis võin kinnitada, et see küsimus hakkab sinu sees ennast kordama , seni kuni sa hakkad sellest aru saama ja hakkad seda enda jaoks realiseerima.
Mul on elu jooksul päris mitu korda neid hetki olnud, kus ma lihtsalt tean, kuidas asjad lähevad kuigi sellel hetkel ei ole mul veel aimu, kuidas see kõik hakkab toimuma. Ja sellel hetkel ma isegi ei näe, miks see peaks niimoodi minema. Kindlasti ei tohi hakata selle mõtte ümber väga palju keerlema ja veel hullem muretsema. Tuleb lihtsalt unustada ja usaldada.
Kui ma olin 16 aastane, ma teadsin, et ma ei jää oma kodulinna ja ma ei olnud kindel, kas ma Eestisse jään. Kas see oli mingi soovunelm….ma ei tea, sest tollel ajal olid piirid veel kinni ja ma isegi ei teadnud, kuidas oleks võimalik Eestist välja minna. Aga sisimas ma teadsin, et kuhugi ma lähen. Nüüd tagantjärgi vaadates mõtlen, et see võis olla ka uudishimu ja lihtsalt hirmu puudumine tundmatu eest, suur tahe maailma näha ja saada uusi kogemusi. Peale 9 klassi lõppu läksin kutsekasse nii nagu sel ajal oli tavaks ja sealt hakkasidki uued võimalused juurduma. Mingite olude ja juhuste tõttu sattusin õppima põllumajandust, mis minu jaoks oli nii võõras ja mõeldamatu, sest olin ju linnas üles kasvanud kuigi jah, põllutöö ei olnud mulle võõras. Sellel ajal oli enamusel maakodu või väike põllumaa, millel kasvatati enda tarbeks ja ka müügiks juurvilja. Aga loomadega majandamine tundus mulle naeruväärne, et ma üldse kunagi hakkaks sellega tegelema. Paar aastat hiljem aga olin juba Saksamaal praktikal ja teenisin raha. Töö oli raske aga tasu oli hea. Ja veel see kogemus, olles 18 aastasena ja teenida „ välismaal „ oma raha, see on unustamatu. Kohates nii erinevatest rahvustest inimesi ja näha ,kuidas mujal elu käib, see oli see, mis mind paelus. Ma olin nõus tegema jubedat rasket tööd võõral maal ja ma nautisin seda, sest see oli nii põnev.
Teine juhus oli kui sattusin Iirimaale, aastaid hiljem. Meil ei olnud erilist plaani kui kaua me seal oleme. Oli vaid mõte, et teenime natuke raha paar aastat ja siis koju, Eestisse tagasi. Kuid mingi imelik teadmine mul oli koguaeg, et Eestisse lähen ma alles aastaid hiljem. Isegi vanus oli mul silme ees, millal see juhtub. See oli nii kummaline teadmine. Mäletan, et naersin mõttes selle nägemuse üle, sest ma ei osanud isegi nii kaugele mõelda veel. Aga siis kui 11 aastat hiljem olime olukorra ees, et ongi vaja asjaolude tõttu tagasi Eestisse kolida siis mõistsin, et need teadmised ei olegi lihtsalt niisama. Need on ikkagi need pöördepunktid meie elus, mis on võib olla ette määratud mingil määral ja siis on otsustamise hetk. Sellel hetkel tuleb teha eluliselt tähtsaid otsuseid, sest sellest oleneb sinu edasine teekond. Meil oli ka teisi võimalusi, näiteks Inglismaale kolida, kuna see firma läks sinna üle. Aga ma mõistsin sellel hetkel, et sellest otsusest oleneb väga palju ja mitte ainult mulle vaid tolleks ajaks ka juba mu kahele pojale.
Veidrad juhused on ka lihtsalt mingite väikeste asjadega. Kui tekib mingi sisemine tunne, et sa peaks mingi asja ostma või mingi kursuse läbima, isegi kui sa ei tea veel, milleks seda vaja on, siis tasub seda kuulata. Näiteks kui esimest korda tulin Eestisse maja vaatama, mis oli plaanis osta. Astusin ühte tuppa ja mul oli kohe mingi veider tunne, et see sobiks minu töötoaks….. Sel hetkel mul ei olnud veel mingit teadmist, kas ma üldse hakkan selles majas elama ja kas ma olen suuteline seda ostma ja veel palju muid tegureid, mis siin otsustavaks saab jne. Nüüd aga aastaid hiljem ,istun ma siin samas, selles toas ja see on peaaegu mu töötuba…… mul jooksevad külmajudinad üle selja kui ma seda praegu kirjutan, sest just arvutasin ka aastaid kiirelt peas ja taas on möödunud 11 aastat sellest nägemusest, veider, kas pole.
Järjest rohkem vaatan oma n.ö. nägemusi teatud ettevaatlikkusega ja ka huviga, püüdes kuulata oma kõhutunnet ja siis sellest lähtuvalt valikuid teha. Elu on näidanud, et mõnikord tuleb teha ka ebameeldivaid otsuseid kuid selle jaoks on üks väga hea ütlemine „ Mine sa tea, milleks see hea on!”. Kunagi hiljem tagasi vaadates oma elule saad võib olla öelda, et see oli kõige parem otsus üldse kuigi sellel hetkel veel ei osanud seda selle pilguga vaadata.