Pühapäeva hommik.
Ärkad üles ja mitte midagi erilist ei ole vaja teha. Kohvi on tassis, muusika mängib, aed ärkab vaikselt. Päike paistab ja korraks on tunne:
Kõik on hästi.
Ja siis märkab silm õunapuu all vedelevaid õunu.
Need peaks ära korjama.
Järgmisel hetkel:
Kas pesu panin juba pesema?
Ja siis:
Lapsed peavad ju hommikusööki saama.
Ning umbes viie minutiga on rahulikust pühapäeva hommikust saanud peas väike töökoosolek. 🤦♀️
Ja siis tuleb järgmine mõte:
„Kallike, sa alles ärkasid. Sul on õigus tunnike kohvi juua.”
Aga miks me peame endale üldse põhjendama, et meil on õigus lihtsalt olla?
Miks on lihtsalt olemine nii raske?
Võib-olla sellepärast, et oleme harjunud uskuma, et kogu aeg peab midagi toimuma.
Midagi peab tegema.
Midagi peab parandama.
Midagi peab saavutama.
Ja kui parasjagu midagi ei ole, on lihtsalt korraks hea, leiab aju midagi üles.
Õunad puu all on selleks täiesti piisavad. 😄
Meie aju on väga hea märkaja. Ta otsib probleeme, võimalusi, ohte ja tegemist vajavaid asju. See on olnud inimese jaoks suurepärane ellujäämissüsteem.
Aga tänapäeval ei ole iga märgatud asi hädaolukord.
Õun maas ei ole hädaolukord.
Pesu võib oodata. Hommikusöök ei pea algama samal sekundil, kui silmad lahti teed. Mõni asi võib lihtsalt olla.
Meie mure ei ole alati selles, et meil on liiga palju teha.
Vahel on mure selles, et me ei oska enam teha mitte midagi ilma süütundeta.
Kõik, mida märkad, ei vaja sinu tähelepanu kohe.
See on üks lihtne mõte, mida tasub endale meelde tuletada.
Mõte võib tulla ilma, et sellele peaks järgnema tegevus.
Ma võin märgata õunu.
Ma ei pea neid kohe korjama.
Ma võin märgata pesukorvi.
Ma ei pea kohe pesumasinat käivitama.
Ma võin märgata, et midagi vajab tegemist.
Ja ikkagi valida:
„Mitte praegu ja kohe.”
See ei ole laiskus.
See on valik.
Märkan → selekteerin → otsustan.
Mitte:
Märkan → reageerin.
Võib-olla ongi kohalolek just see väike vahe nende kahe vahel.
Praegune hetk ei ole lihtsalt vahepeatus, millest koguaeg üle hüpata.
Me elame palju tulevikus.
Midagi on vaja teha. Mis juhtub järgmisel nädalal. Mis saab paari aasta pärast.
Ja muidugi on planeerimisel oma koht.
Aga vahel elame nii tugevalt järgmises hetkes, et praegune hetk muutub lihtsalt üleminekuks millegi muu juurde.
Kui see asi saab tehtud, siis saan puhata.
Kui see mure laheneb, siis saan rahulik olla.
Kui kõik on korras, siis saan nautida.
Aga mis siis, kui kõik ei saagi kunagi päriselt korras olla?
Alati on kuskil üks õun.
Üks pesukorv.
Üks mure.
Üks järgmine plaan.
Kui ootame rahu selle hetkeni, mil mitte miski enam meie tähelepanu ei nõua, võime seda päeva päris kaua oodata.
Võib-olla ei olegi rahu see, kui elus pole enam midagi teha.
Võib-olla on rahu hoopis see, kui sa tead, et midagi on küll teha, aga sa ei pea seda tegema just praegu.
Present is a gift
Mulle meeldib väga see ingliskeelne mõte: Present is a gift.
Present tähendab korraga olevikku ja kingitust.
Praegune hetk on kingitus.
Mitte sellepärast, et kõik selles hetkes peab olema ideaalne, vaid sellepärast, et see hetk ei tule enam kunagi tagasi täpselt sellisena.
See kohvi.
See valgus.
See muusika.
See hommikune vaikus.
See aed, mis alles ärkab.
Ja võib-olla isegi need õunad puu all.
Need võivad veel tund aega seal olla.
Elu ei kuku sellepärast kokku. 🍎
Me ei pea õppima olema inimesed, kelle peas ei teki kunagi ühtegi muret. See oleks ilmselt üsna võimatu.
Võime hoopis õppida olema inimesed, kes ei pea igale mõttele kohe järgnema.
Võime märgata oma sisemist projektijuhti ja öelda:
„Jah, ma kuulen sind.”
„See vajab tegemist.”
„Aga mitte praegu.”
Ja juua oma kohvi lõpuni.
Sest võib-olla ei ole küsimus selles, kuidas jõuda elus kohta, kus mitte miski enam meie tähelepanu ei vaja.
Võib-olla on küsimus selles, kas me oskame nende nõudmiste vahel päriselt kohal olla.
Kas me oskame olla hetkes, kus mitte midagi ei ole vaja parandada?
Mõnikord ongi kõige vajalikum tegevus lihtsalt:
olla. ☕🌿