See ,kuidas me aega tajume ,on kõigil erinev. Mõnikord saab aeg ruttu otsa ja mõnikord kui midagi väga ootad siis see aeg ei liigu piisavalt kiiresti.
Noorena on tunne , et aeg on lõputu. Kõik justkui seisaks paigal ja ootad seda „ suureks saamist” kui ilmaimet, mis kuidagi kohale ei taha jõuda. Mingil ajal aga oled elukeerises ja ärkad sellest virr-varrist üles kui märkad, et su oma lapsed on sinust peajagu pikemad. Siis korraks nagu istud maha ja mõtled, et mis see nüüd siis tähendab, mis juhtus vahepeal. Mul endal on kaks tublit poega. Vanem on täisealine ja noorem mühiseb kasvada oma teismeliseeas. Kui endal jäi aeg seisma 21 aastaselt ja mu vanemad on mulle eluaegselt mällu sööbinud 40-ne aastased siis on nii uskumatu ennast panna vanemasse aega ja aru saada , et mu enda laps on juba 21. See võtab mul aega, et sellest aru saada. Nii veider ,kuidas me elame oma elu igapäevaselt tegutsedes ja kuidagi säilitades hingeline noorus. Nüüd olen alles sellest ütlemisest aru hakanud saama :” Hing on noor ja ei vanane.”.
Ajas muutumine ja muutuste märkamine on samuti päris huvitav. Viimasel ajal olen mõistnud, et ka minu rääkimise maneer oma lastega muutub ja peabki muutuma. Nad ei ole ju enam beebid ja mõistavad ümbritsevat elu täiesti teisel tasandil. Proovin jälgida, et ma ei kasutaks koguaeg manitsevaid või õpetlikke lauseid ja hääletooni. Emana ma olen ju seda teinud kogu teadliku lastekasvatamise aja aga nüüd tahaks nendega vestelda kui inimene. Arvestades sellega , et ka nemad on täisväärtuslikud tulevased inimesed siin ühiskonnas ja neil on oma mõte, nägemus ja arusaam kõigest, millega nad kokku puutuvad ja näevad. Oma vanematega see lapse ja vanema suhtlus läks kuidagi märkamata mööda. Meie vestlused ja arutelud on alati olnud väga avatud kuigi jah ma kuulan neid alati huviga ja neil on alati midagi õpetlikku jagada. Aga kõnemaneerilt on nad minuga alati kui võrdväärsega rääkinud, mitte kui noomiva või targutava vanemana ja ma olen selle eest neile väga tänulik. Sest tean täpselt, et olen olnud üsna põikpäine ja hullude ideedega püüdnud oma vanemaid veenda , et tean mida teen. Minu vanemate võlu on see, et nad on alati mind ära kuulanud. Lasknud mul proovida ja katsetada oma veidraid ideid ja kui mul pole õnnestunud siis korjanud mu pisarad kokku ja aidanud mind uuesti jalule. Võin ainult oletada, kuidas neile muutused mõjusid ja kuidas nad kohanesid. Käsi südamel luban, et oma poistele tahan osata olla sama moodi toeks, mis iganes neil elus ette tuleb. Ja esimene samm on muuta oma tooni, kuidas ma nendega räägin. Kindlasti õppida neid kuulama, mida nad tegelikult mulle ütlevad. Nad on targad poisid , üsna tihti nad üllatavad mind oma arvamustega, millele tahaks kohe vastu vaielda ja hakata targutama. Kuid üha rohkem püüan kaasa mõelda, et mida ta tegelikult püüab mulle öelda. Huvitav on ka see, et ma hakkasin oma vanemaid nägema hoopis teises valguses kui mul omal laps sündis. Sain nagu aru, et sellest hetkest on kõik totaalselt muutunud ja vanu aegu enam tagasi ei saa, vaid tuleb kohaneda uue olukorraga.
Me kõik muutume ajas vähemal või rohkemal määral. Välimus on kõige keerulisem, mille muutusega tuleb kaasa minna. Aeg on armutu meie kehadele, eriti kui me pole harjunud aktiivselt enda eest hoolitsema. Ei ole asjatult öeldud, et toitumine ja liikumine on kõige olulisem siin elus. Kui me ei taju ,mida meie keha vajab siis võib üsna kehva lõpptulemus meid oodata. Jällegi olen suure osa sellest teemast oma vanematega läbi arutanud ja kogemusi neilt kogunud. Nad on paljudest tervisehädadest võitu saanud tänu toitumisele ja liikumisele ning järjepidevusele. Kuigi me tahaks mõelda, et loodus on meile andnud, ilma, et me ise midagi peaks tegema aga tegelikult on suur osa meie elukvaliteedist meie enda teha. Muidugi kurb on tõsiasi, et kogu seda ellujäämise kunsti peame ise õppima oma võimete piires. Ausalt öeldes on see kõige raskem töö , sest me kõik oleme nii erinevad ja kunagi ei tea ,mis peaks just sinule kõige parem olema.
Elu on imeline. Üks suur muutuste jada ajas. Loodan ja üritan olla paindlik selles ajamuutuses ja mõistev nii enda kui teiste suhtes.