Me sünnime siia ilma üldjuhul oma ema ja isa kaitse all. Peresid on erinevaid ja mõnikord on kaitstus kaetud omamoodi. Aga me sünnime siia ilma teadmisega, et mis iganes ka ei juhtu siis meil on olemas tugi, mis meid kaitseb ja aitab raskustest üle. See kindlustunne on tala, mis meid elus edasi viib. Mõnikord see tala pannakse kõikuma kuid lapsena on minul vähemalt alati olnud tunne, et ma olen kaitstud oma vanemate poolt ja see on hea tunne.
Kui seda kaitset ei ole, kuidas siis hakkama saada. Ise emana olles kahele toredale poisile, olen tunda saanud kaitsetust. Miks siis nii? Jah, ma tunnen, et ma olen hoitud oma vanemate poolt aga, kas ma suudan sellist turvatunnet oma poistele pakkuda üksikemana. On häid ja natuke mitte nii häid aegu olnud aga ärevus ju ikka jääb. See pidev valmisolek, et midagi võib juhtuda, see väsitab. Ja mõnikord tahaks lihtsalt oma lapsed kaissu võtta ja puhata sellest pidevast hirmust, et äkki ma ei suuda oma lapsi kaitsta…..kuid ikkagi neile öelda, et mis iganes ka ei juhtu, kõik saab korda. Ma tahan lastele pakkuda kindlustatud ja turvalist elu, et kõik vajalik on olemas ja et neil oleks hea olla. Kui tuleb raskus siis tuleb sellele lahendus leida. Lahendus ei pruugi olla lihtne ja meeldiv kuid , keegi pole ka väitnud, et elu peab olema lihtne ja meeldiv. Mõnikord tahaks ju nautida lihtsalt ja meeldivat elu, miks mitte. Kuid elu on näidanud, et igale tõusule järgneb mõõn. Öeldakse , et raskused teevad meid tugevaks aga keegi ei küsi, kas ma tahan ja suudan olla nii tugev, et lõpuni vastupidada. Selliste katsumuste ja muredega silmitsi olles tunneme rõõmu kui mõni mure saab murtud ja õigusega, sest me oleme selleks kurja vaeva näinud ja oma südames tunneme, et me oleme võidu väärilised. Tõsiasi aga on see, et selle rõõmu taga võib olla hirm, et mida järgmisena meie ellu tuuakse, milline raskus tuleb järgmisena ületada. Ja nii see eluke veereb.
Ühel hetkel aga istud maha ja mõtled, et oled väsinud sellest võidujooksust ilusa ja kerge elu poole. Tuleb märgata ja hinnata enda juures seda jõudu ja tahet hakkama saada, sest me peame ise selle eluga toime tulema. Muidugi on abiks meie lähedased, kui meil neid on ja kui meil on oskus, tahe abi küsida. Mu ainus lootus on, et suudan oma poistele olla alati olemas, olgu mure nii suur või väike kui tahes. Pakkuda neile seda kaitstust ja tingimusteta armastust, mis annaks neile enesekindlust siin elus hakkama saada. Julgust abi küsida, visadust muredega silmitsi olla ja oskust igast väiksemastki võidust rõõmu tunda. Samas ka valmis olla, et „iga pidu saab kord otsa” ja kõigele vaatamata jätkuks neil tahet edasi liikuda. Et nad leiaks oma jõu ja usu iseendasse. Et nad teaks, et nemad ongi see KEEGI , kes nende elu edasi viib. Iseseisvus on üks taladest kuid me vajame oma lähedasi, kes meid rasketel aegadel põrandalt kokku korjaks ja kõik tükid jälle kokku seoks, et saaksime edasi liikuda.
Elu on ilus aga see ei tule lihtsalt, olgem valmis pingutama ja märkama rõõmu olenemata sellest kui üürike see on.