Mul on kaks toredat poega, olen seda vist juba oma eelnevates juttudes maininud, kuid see tõsiasi hämmastab mind ennast ikka veel ja veel. See on huvitav fakt mulle jätkuvalt, sest lapsed kasvavad ja nad suudavad mind ühe enam imestama panna oma arenguga.
Ühesõnaga, lapsed. Vaatan oma nooremat poega ja imestan, et ta hakkab minuga ühe pikkuseks saama. Meenutan aegu kui ta oli põlvepikkune pätakas ja tegi igasuguseid veidraid asju, mida ma ei mõistnud, miks ta neid teeb. Nüüd aga vaatab mulle silmakõrguselt otsa ja ütleb: „ Emme, kas ei oleks mõistlikum…….”. See on hämmastav hetk kui meil on võimalus oma laste suust kuulda neid samu sõnu, mida me neile aastaid oleme öelnud, teadmata, kas nad meid üldse kuulevad. Mõnikord aga on vaikimisi piinlik kui nad meelde tuletavad sulle sinu enda õpetussõnu, sest sellel hetkel sa ei ole selleks valmis. Lapsed kasvavad suureks ja avavad iga päevaga üha rohkem oma silmi, imestades seda „täiskasvanute maailma”. Järjest rohkem hakkab neil tekkima oma arvamus ja teadmine, kuidas nemad tegelikult tahaks iseseisvalt otsustada ja toimetada. Teadmata tegelikult veel kõiki riske, millest sina kui lapsevanem oled püüdnud neid säästa.
Hakkan mõistma vaikselt seda ütlemist: „Väiksed lapsed ,väiksed mured. Suured lapsed ,suured mured.” . Endiselt püüan oma poisse säästa igapäevamuredest kuigi jah, alati ei õnnestu ja tihiti arutan ausalt ning otsekoheselt kõigist raskustes, mis igapäevaelus ette tuleb. Püüan ju olla parim eeskuju, mis minu võimuses on selles antud hetkes oma kõige paremas usus. Keerulistes olukordades ma võin rääkida ju neile, kuidas mina antud olukorras tegutseksin kuid ma pean ka usaldama, et laps oskab enda jaoks selle kõige õigema otsuse ise teha kui olukord nõuab. Tuleb loota nende kainele mõistusele ja valmidusele tagajärgedega tegeleda kui peaks vaja minema. Et nad julgevad otsuseid vastu võtta olenemata kui raske otsus tuleb teha. Mul on tunne, et sellega on mul kõige raskem kohaneda. Tahan ju alati lapsi kaitsta ja loota, et neil läheb hästi ning saan neile alati abiks olla.
Vanem poeg on juba ammu minust peajagu pikem, nagu üks täiskasvanud noormees olema peab. Endiselt püüan ennast aegajalt kehtestada teatud teemadel kuigi jah olukord on üsna lootusetu, sest tal on väljakujunenud väga tugev oma arvamus asjadest. Aegajalt on temaga lihtsam, sest saan üldjuhul vestelda temaga kui võrdne võrdsega kui täiskasvanud inimesega. Püüan loomulikult mitte targutama hakata…. mida on jällegi väga raske ohjata, sest mulle jääb ta ju alati lapseks. Tema omakorda tunneb ennast väga puudutatuna kui püüan lapsevanemana käituda.
Lapsed on ikkagi ainult rõõm ja nendega koos kasvamine on huvitav. Nad on nii palju mulle õpetanud mind ennast nägema ja oma limiite tundma ning ületama. Tänasel päeval muidugi on nad mulle suureks abiks olnud igasuguste tehnoloogiliste asjanduste kasutusele võtmisega, mida ma võib olla nii meeleldi ise ei teeks. Nagu elementaarne poes käimine nüüd siis nii loomulikult puldiga, mida ma alguses väga pelgasin. Elektri tõukerattaga sõitmine, mis on minu jaoks nii ebaoluline kuid ikkagi nende utsitamisel proovisin ära ja korraks oli põnev, vabatahtlikult ma seda siiski ei kordaks. No ja siis see internetimaailm ja arvutid. Enamus ajast ma ei saa tegelikult aru, mida nad mulle räägivad oma mängudest ja animafilmidest, mis on Jaapani või Korea keeles aga huvitav on ikkagi neid kuulata. See kõik on neile ju tähtis ja nende maailm täna. Läbi laste laiendan enda silmiringi. Meie ju kasvasime maailmas, kus ei olnud selliseid võimalusi. Nüüd aga tuleb sellega kaasa minna, sest see on meie tulevik ja meie laste maailm.
Kas me suudaks täielikult aktsepteerida seda uut tehisintellektimaailma? Ka oma kõige parema teadmise ja valmisoleku juures me ju tahame oma lastele alati kõige paremat selles suures uues maailmas, millest mitte keegi tegelikult ei tea mitte midagi, mis meid ees ootab.