On huvitav mõelda, kuidas mõned teekonnad algavad täiesti märkamatult.
Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et veedan järgmise kümnendi astroloogiat uurides, oleksin ilmselt naernud. Ma ei otsinud uut hobi ega soovinud hakata astroloogiks. Tegelikult otsisin ma vastuseid palju lihtsamatele küsimustele.
Ma tahtsin mõista iseennast.
Ja veelgi enam – ma tahtsin mõista oma lapsi.
Nagu paljud lapsevanemad, märkasin ma üsna kiiresti, et lapsed ei sünni siia maailma tühja lehena. Nad on juba väga varakult erinevad. Üks reageerib tundlikult, teine julgelt. Üks vajab rohkem omaette olemist, teine rohkem lähedust. Mida rohkem ma neid jälgisin, seda rohkem tekkis küsimusi. Miks me oleme nii erinevad? Miks mõned olukorrad mõjuvad ühele inimesele ühtmoodi ja teisele hoopis teisiti?
Nii sattusingi ühel hetkel astroloogia juurde.
Alguses oli see lihtsalt uudishimu. Tahtsin aru saada, mida sünnikaart üldse näitab ja miks inimesed sellest nii palju räägivad. Mida rohkem ma õppisin, seda rohkem hakkasin nägema mitte ennustusi, vaid mustreid. Astroloogia hakkas minu jaoks muutuma keeleks, mille abil mõtestada inimloomuse erinevaid tahke.
Mind kõnetas eelkõige see, et astroloogia ei püüdnud inimesi panna ühte vormi. Vastupidi – see aitas märgata, kui erinevalt võivad inimesed maailma kogeda. See pani mind vaatama nii ennast kui ka oma lähedasi suurema mõistmise ja vähemate hinnangutega.
Aastate jooksul kogunes märkmeid, raamatuid, kursusi ja lugemisi. Olen teinud sünnikaarte tuttavatele, arutanud nendega elu keerdkäike ja püüdnud tõlkida astroloogilist sümboolikat tavakeelde. Olen isegi loonud veebilehe ja mõelnud korduvalt, et võiksin oma mõtteid rohkem jagada.
Ometi on suur osa sellest teekonnast jäänud üsna vaikseks.
Mitte sellepärast, et mul poleks olnud huvi või tahtmist kirjutada. Pigem vastupidi. Olen sageli tundnud, et enne jagamist peaksin veel õppima, veel kontrollima, veel paremini aru saama. Olen kartnud eksida. Kartnud, et ehk ei oska ma mõnda mõtet piisavalt selgelt edasi anda või et keegi saab minust valesti aru.
Tagantjärele vaadates mõistan, et õppimine ei saagi kunagi päriselt valmis. Iga vastus sünnitab uue küsimuse. Võib-olla ei peagi ootama päeva, mil kõik on lõpuni selge.
Võib-olla piisab sellest, et jagada ausalt seda, mida olen oma teekonnal märganud.
Seepärast see blogi siin ongi.
Mitte selleks, et anda lõplikke tõdesid, vaid selleks, et uurida koos, kuidas me inimestena toimime, kasvame ja ennast paremini mõistma õpime.
Kas sul on mõni huvi või oskus, mida sa pole veel päriselt nähtavale toonud?